Kas ilus nõuab ohvreid või lihtsalt head peeglit?

Kas oled rahul oma peegelpildiga hommikul kell seitse enne esimest kohvi? Kui jah, siis oled tõenäoliselt 20ndates. Ja üsna tõenäoliselt oled sama rahul ka pärast esimest, teist ja kolmandat kohvi. Kakskümmend või kolmkümmend aastat hiljem on olukord kahjuks muutunud.

Suurbritannias korraldatud küsitluses selgus, et kõige agaramad peeglisse vaatajad olid 20ndates vastajad – keskmiselt viiskümmend korda päevas, samal ajal kui üle 60-aastased tegid seda kõigest viis korda päevas. Sarnasele järeldusele jõudsid ka soomlased oma ajakasutuse analüüsis: 15–24-aastased naised veetsid peegli ees keskmiselt üle 40 minuti päevas, aga 45–64-aastased alla 20 minuti. Mis siis nende aastate jooksul muutub? Kas vannitoa valgus läheb järjest viletsamaks või muutub enesekriitika tugevamaks?  Kas elu ilma peeglita oleks seetõttu muretum? Mida ei näe, see ei häiri? Muutused peegelpildis toimuvad aeglaselt ja peaaegu märkamatult, kuni ühel hetkel ei saa neid enam päriselt ignoreerida. Näeme küll ennast, aga mõnikord ei tunne seda inimest päriselt ära. Sisemine mina võib olla ikka veel üsna sama, samal ajal kui peegel esitab täiesti omapoolse versiooni. See seletab suurepäraselt ka seda, miks 50+ naised kaubamaja liftis kunagi peeglisse ei vaata. Keegi ei soovi häirivat tagasisidet oma lõuajoone või näojume kohta.

Mida siis teha? Kas vähendada vastuolu sisemise enesetunde ja välise välimuse vahel või lihtsalt leppida? Enamjaolt sõltub see iseloomust, ajast, huvist ja rahalistest võimalustest – nagu enamik asju siin elus.  Üks võimalus on esteetilised protseduurid. Kas need aitavad päriselt taastada kontrollitunnet või on tegemist lihtsalt edevuse rahuldamisega? On see toimiv viis saada kontrollitunne tagasi või pigem tarbetu edevuse rahuldamine? Protseduuride pooldajad ütleksid ilmselt, et asi pole niivõrd soovis noorem välja näha, kuivõrd tahtmises viia välimus ja enesetunne omavahel paremini kooskõlla. Ja kes saaks sellele vatsu vaielda?

Teine suur hulk naisi eelistab nahahooldust ja  meigotooteid. Meigi eelis on väga lihtne: tulemust ei pea kolm kuud ootama, piisab kümnest minutist. Ka uuringud toetavad seda üsna hästi. Ühes uuringus, kus võrreldi samade naiste fotosid meigitud ja meikimata kujul,  hinnati meigitud naisi keskmiselt neli aastat nooremaks. Seletus on lihtne – meik võib muuta nahatooni ühtlasemaks ja suurendada näojoonte ning naha vahelist kontrasti – visuaalseid tunnuseid, mida vaataja tajub nooruslikumana.  On leitud, et pärast meikimist hindavad ka naised ise ennast atraktiivsemaks ja enesekindlamaks.

Miks siis osa inimesi seda lihtsat ja kiiret võimalust üldse ei kasuta? Oled kindlasti istunud bussis või kohvikus, vaadanud ajaviiteks mõnda inimest ja mõelnud, kui palju võiks tema nägu muutuda vaid vähese vaevaga. Natuke ühtlasem jume, pisut kulmu, ripsmetušši või huulevärvi – mitte uus inimene, vaid sama inimese värskem versioon.

Põhjuseid võib olla muidugi erinevaid Mõni ei viitsi. Mõni ei oska. Mõnele ei meeldi tunne, et midagi on näol. Mõni ei pea seda vajalikuks ja mõni on täiesti teadlikult jõudnud punkti, kus ei soovi enam midagi varjata. Samas on palju vanemaid naisi, kes aktsepteerivad oma vananemist täiesti rahulikult, kuid meigivad endiselt, sätivad juukseid ja kujundavad oma välimust teadlikult. Need kaks asja ei välista teineteist. Võib-olla tähendabki enda aktsepteerimine hoopis seda, et tunned ennast piisavalt hästi, et otsustada ise, milline tahad välja näha – sõltumata sellest, mida vanus, mood või kõrvalised inimesed arvavad.

Kuidas siis on: kas ilu nõuab ohvreid või lihtsalt head peeglit? Kui aega ja viitsimist pole, võib tõepoolest olla kõige odavam lahendus vannitoa valgustus välja vahetada. Muul juhul tasub ehk lihtsalt hinnata, kas vastuolu sisemise ja välimise mina vahel häirib piisavalt, et midagi ette võtta. Ja kui häirib – kunagi liiga hilja alustada.